...in my pants.

Sorry, alustasin selle postituse kirjutamist mitu päeva tagasi. Et postituse algus ei olnud siis täna, vaid kaks päeva tagasi:)

Kaks hommikut juba äratus enne seitset. Mulle lihtsalt varased hommikud vist nii väga meeldivad, et ma ei jaksa äratust ära oodatagi. Tänast hommikut aitasid mul veeta Lili, vanaema, Emma ja Anni. Aitäh teile, väga tore oli teiega rääkida!

Kaarel innustas mind jooksma. Jah, ma käisin eile jooksmas. Lõpetasin töö kell 23.30. Lasin kokal endale teha caesari salati, seejärel sain Merkaga pargis kokku. Andisn merkale tema asjad, istusime maha ja sõime salatit. Järsku tuli mõte jooksma minna. Kihutasime siis kumbki oma koju, panime riided selga ning leppisime kokku, et saame kanali ääres kokku. Kiitus Kadrile, kes oli minu kojusaabudes juba hommikumantlis ning tuhinaga ka endale jooksuriided selga ajas. Igal juhul see jooks oli väga mõnus, pärast oli hea magama minna.

Tööl edeneb kõik hästi. Vahel mõtlen küll, et vahetusi võiks veits vähem olla. Ei taha kogu aeg ainult töötada ka siin. Aga samas raha vaja ka teenida. Ehk suve lõpupoole saab vähemate vahetustega hakkama. Flaieritööst võib ka mingi aja pärast üldse loobudaJ Kerstiga me suht jälle suhtleme märkmepaberite abil. Kui üks on tööl, siis teine vaba ja vastupidi. Täna hommikul käisin flaiereid jagamas ja tehti ettepanek mõned päevad telefonipoes  töötada. Jeeeii, midagi uut!

Laupäev käisime Diamond headis matkamas, esimene matk. See oli nii raske päev. Hommikul kella poole neljani üleval (kolm pubi oli vaja ju läbi käia). Kuueks tööle, Kaia muidugi jäi tööle veel tund aega hiljaks ka. Ma läksin tööle lihtalt tund aega hiljem, kellelegi midagi ei öelnud ja tegin näo, nagu ma peaksingi selleks ajaks minema. See Hawaii mõjub ikka suvakalt. Suht savi kuidagi siin, ei muretse üldse asjade pärast enam nii palju. Mina muidugi lootsin, et läkski tööpäev kenasti mööda nii, et keegi aru ei saanud minu tunnisest hilinemisest. Kui koju jõudsin ja maili vaatasin, siis oli mul managerilt kiri „Kaia sa jäid hiljaks, helista Spadasse“. Deem ma jäin ikkagi vahele. Mis mul üle jäi, kui ülemusele saata vabandav kiri.  Uueks nädalaks pandi mind ikka kenasti graafikusse, lahti õnneks ei lastud

Pärast tööd läksin matkama, pärast matka magasin kodus paar tundi ja siis korteripeole:D  pühapäeval käisin surfamas, minu esimene kord, lained olid nii suured.  Nii raske oli selle suure lauaga sinna vette saada. Tegin kaldal lauaga ikka korraliku lennu ka. Tykk aega ei julgenud pärast seda vette minna. Käel siiamaani veel sinikasJ Aga ma tahan veel minna...

Kolmapäeval käisime kambaga Manoa juga vaatamas. See oli tõsiselt ilus. Seal oli suhteliselt külm, aga käisime ikkagi vees äraJ Tegime palju pilte ja õhtuks läksid palju tööle. Matkalt Puudus Kersti. Vaeseke, pidi töötama sellel ajal kui teised lõbutsesid.

Tänane päev möödus töötades. Kuueks läksin tööle. Seejärel oli Kerstiga kvaliteetaeg rannas . Pildistasime ja lobisesime, sõime banaani chipse (mmmm...minu lemmikud). Kahju, et see aeg nii lühikeseks jäi ja ma pidin kell kaks jälle tööl olema telefonipoes, kus käib väga väga vähe rahvast, kuna see alles avati. Aga see pood on veinipoega ühes. Seda poodi peavad kaks meest, isa ja poeg , kes aegajalt mind lõbustavad. Peab hakkama veinitunde võtma vist.Reedeti ja pühapäeviti on seal veinimaitsmise õhtud. Seekord ma veel ei läinud sinna, aga kuna omanik lubas soodsamalt teha ja pidi viie dollariga saama, siis mingi kord tahaks tüdrukutega ikka ära käia seal.

Nüüd korra kodus, et blogi täiendada ja üles panna. Postitus, mida kirjutan juba väga mitu päeva. Varsti lippan jälle välja, Kerstile tööle vastu ja siis Avele ja Kristinile küllaJ Hommikul kuueks tööle. 

Eilne rannaskäik jäi veel rääkimata. Eile leppisime kokku, et saame pärast Kersti tööd Spada ees kokku. Läksin poest läbi ja ostsin kummalegi kaks siidrit. Viimasel ajal oleme nii väsinud ja vähe maganud.  Arvasime,et rohkem pole meile vaja. tundus, et seegi oli liig. läksime siis siidrid kotis randa, istusime laua äärde maha, Kersti hakkas riideid vahetama ja Kaia hakkas kohe siidreid lahti kakkuma. Üks siider sai avatud, kui rannavalvur oli meie juures. Ta oleks nagu oodanud, et ma selle siidri ruttu avaks. Püüdsime algul lolle turiste mängida, aga sellele tõsisele onule ei mõjunud midagi. Valida oli, kas visata siider ära või minna vangi:) Valisime esimese variandi. Deem. läksime omastarust valve alt väljas olevasse alasse. 200 m oleks pidanud kaugemale minema. No problemo, läksime siis õigesse kohta, küsisime baarist uue kõrre ja nautisime randa ning siidrit. Nii tore oli jutustad, aitäh Kersti, vestlused sinuga on alati lõbusad. Ühekorra avan selle peale silmad, et Kersti raputab mind. Uskumatu lihtsalt...ei tohi liivale pikutama jääda...poolteist siidrit ja me jäime mõlemad kümneks, kahekümneks minutiks randa magama.

Teie olge teie kõik tublid ja kallid. Päikest teile.

Täna tuli suur suur igatsus peale.

P.S Kaarel palus mul nalja kirjutada siia blogisse. Püüdsin küll, aga kohe kuidagi ei tulnud välja. Jätsin naljad välja, ei oska neid kirja panna. Ma olen selline tõsine inimene. Kunagi räägin sulle hästi palju nalju.