What happens in Hawaii, stays in Hawaii :)

HeiHei :) Pole mõnda aega kirjutanud, aga ega väga msikit kirjutada ei ole ka. Suht sama seis. Käime falikusid jagamas ja otsime ikka tööd. Päevad lähevad ulmekiiresti. Töö otsimise kõrvale oleme ikka natuke randa ka jõudnud. Eile otsustasime peale tööd poes käia, kuna saime lahti alles kell 10, kodus võttis ka toimetamine natsa aega, siis jäime kohe päris hilja peale. Nagu ikka, otsustasime jala minna, et raha kokku hoida. Jõudsime poest koju kell kaks öösel (päris naljakas, eks) ja magama saime kuskil pool kolm. Ärkasime enne kaheksat, et saaks tööle minna. Kui nüüd päris aus olla, siis see flaierite töö on ikka väga tüütu. Loodame, et ei pea seda kaua tegema.

Between the two hills...

Hey-hey kallid blogi lugejad. Kui teil on jaan juba peetud ja parandate  oma päid, siis meie teeme alles ettevalmistusi jaaniõhtuks.

Täna ärkasime Kerstiga varakult, mõtleime, et ei saa lasta päeva niisama raisku minna, võiks veits raha ka teenida. Hommikul jagasime kaks tundi flaiereid. Pärast flaiereitööd tegime pisikese netitiiru, saatsime mõned avaldused ning seejärel kiiresti kiiresti koju pesema, pakkima ja süüa tegema. Söök, jook ja soojad riided kotis kiirustasime bussile. Tahtsime jõuda eelviimasele bussile, et kohalejõudmises kindel olla. Kuna eestlasi on siin Waikikil palju, siis pidime arvestama sellega, et buss võib olla nii täis, et kõik ei mahu peale. Nagu Ameerikale kohane, jäi buss pool tundi hiljaks. Hüppasime oma kopmsudega bussi ning reis Makapuu beachi võis alata. Oleks te kohalike nägusid näinud. Kui muidu on eestlasi ikka vähemuses, siis nüüd vallutasid eestlased liini nr 23. Buss oli täis eestlaste mula, kohalikel ei jäänud muud  üle kui leppida vastusega, et me oleme eestist. Muideks siin me ei peagi väga tihti seletama inimestele kust me oleme. Tihti tullakse ligi ja öeldakse, et sa oled eestist jah. Eesti keel ja eesti inimesed on nende arvates väga kenad.

Randa jõudes avanes väga ilus vaade. Me olime rannas, mis asus mägede vahel, lained olid väga suured ja eemal meres paistsid pisikesed saared. Osad eestlased läksid ujuma, aga lained olid nii suured, et ujumisemõtted läksid kohe peast. Tegime tüdrukutega kiired pildid ja seejärel seadsime laagriplatsi üles. Need mäed ja pilved ja kuu ja lained, see oli kõik lihtsalt nii ilus. Raske on seda kirjeldada, nii oleks tahtnud seda jäädvustada, aga pildile kahjuks ei jää kõik nii ilus, nagu oma silmaga nähtu. Üks kohalik tegi meile lõkke ning tants ja trall võis alata.
Olime igaks juhuks viinerid kaasa võtnud, me ei teadnud, kas seal saab grillida või ei. Igaljuhul leidsime "naabrite" põõsa alt grilli, mis oli isegi üsna soe veel. Viskasime oma vinkud peale ja saime ikka jaanipäevale kohaselt grillvorkti ka süüa. Oleme üsna vähe liha siinolles söönud. Grilli juures olid küpsetatud grillkana. Me rääkisime, et "Oooo, keegi on kana küpsetanud". Nii hästi lõhnas. Lahked "naabris" ütlesid, et võime need ära süüa, keegi vist ei taha. Ja nii me siis nende maitsvat kana proovisime, või noh sõime :D
Ühed leedukad tahtsid ka peole tulla, aga nad olid autoga ja ei teadnud, kuhu tulla. Nad helistasid meie Kristale, aga ta ei osanud selgitada ja Krista andis Kaiale, et las ta seletab. Kaia, nagu alati joogise peaga, oli muidugi nõus. Ja nii ta siis seletas "We are here, between two hills, you know!" See oli lihtsalt nii naljakas, et veel hommikul visati selle üle nalja, et kui keegi peaks meile autoga järgi tulema, siis ütleme, et oleme siin kahe mäe vahel. No tal oli tegelikult ju õigus, aga kahjuks/õnneks pole need kaks mäge siin Hawaiil ainukesed, et selle järgi meid üles leida :) Ja nii jäidki leedukad jaanipeost ilma.
Isekeskis on nii palju nalju, mis selle õhtuga meenub, aga kui hakata siia kirjutama, siis te kindlasti vaataksite, et mis me siin kokku kirjutame :D sest sellest ei saa nii aru. 

Kui lõbus osa sai läbi ja inimesed ära väsisid, siis sättisime end üksteise kõrvale külg-külje kõrvale magama. Uskumatu, me magasime lageda taeva all ja liival. Ma ei taha isegi mõelda sellele, mis elukad meist kõik seal üle  jooksid  :) Nagu õigele jaanilaupäevale kohane, ei saanud me ka sel korral ilma vihmata. Kui me silmad lahti tegime, siis sadas vihma. Deem , kui külm ja rõve oli olla. Järgmised paar tundi veetsime WC ukse ees varjuall. See oli lihtsalt uskumatu õuduste öö.  Mingi hetkel läks olemine väljakannatamatult külmaks, seal WC ees oli nii tuuline. Istuime osa rahvaga mingi aja WC, aga hais peletas meid ka sealt ära. Mingi aja pärast jäi vihmasadu järgi ning  seejärel läksime randa tagasi, otsisime endale külje, mille kõrvale end kerra keerata ning magasime tunnikese. Te ei kujuta ette seda õnne, kui kell sai lõpuks pool seitse ja me istusime kuivas ja soojas bussis. Bussitäis eestlasi sai õnnelikult koju, juhhhuuuu!

See olukord rannas oli lootusetult närune ja väljakannatamatu. Sel hetkel oli ainus soov sealt ära saada. Helistasime nii paljud kohalikud läbi, keda juba teame ja teadsime, et tuleks meile järgi. Aga kell oli juba hiline ja meie õnnetuseks oli ju ikkagi laupäevaõhtu ning rahvas pidutses ja jõi. Praegu seda olukorda meenutades polegi see enam nii jube. Oleme lihtsalt kogemuse võrra rikkamad.

Krista, Kaia ja Kersti tõrvikutega valmis jaanipäeva pidama

Leidsime endale koha

Ükskõik, kui raske meil on, meie hoiame üksteist!

Ave, Kersti, Kaia ja Kristin jaanilõkke soojust nautimas

Mis jaan see ilma grillita on. Leidsime naaberpesakonnalt grilli ja küpsetasime oma vinkusid.

Lõpuks väsisime ära ja jäime liivale puntrakesi magama. Tekke oli vähe, neid tuli jagada :)

Ükskõik, kas oleme Eestis või teisel pool maakera, ilma vihmata Jaanid ei möödu. Pärast sahmakat, märgadena veetsime mõned tunnid ranna WC seina taga prussakate seltis.

Aga liival kõik koos oli ikka soojem. Selle puu all ärkasime :)

Poole kaheksaks saime koju, kiirelt pessu ja magama. Praeguseks oleme oma pisikese uinaku ära teinud, hommikusöök on söödud ja toad koristatud. Pool viis on meil töövestlus. Kallid kodused, hoidke meile nüüd pöidlaid, sest me väga väga tahame tööle saada. Kalli teile.

North Shore

 Eile kirjutatud, täna postitatud tegemised!

HeiHei! Eile me tegime mittemidagi selleks, et tööd leida. Olime lihtsalt liiga väsinud kõigest. Saime väga vähe magada, kuna oli neljapäev ja kolmapäeviti on siin eestlaste froggsikülastuspäev. Hommikul pidime juba 8.30 ärkama ja välja minema, teadsime, et saame tuppa alles kella viie paiku. Läksime siis kõigepealt hommikust sööma, siis netti ja pärast seda plaanisime tööd otsima minna ja applicationeid täitma hakata. Aga....kell kaks avastasime ennast North Shore rannast päikest võtmas ja ujumas. Lahe :D Seal olid eriti suured lained, eriti eriti mõnus liiv ja eriti kõrge kalju, millelt Kaia lõpuks ikka alla hüppas. Mina isegi ei mõelnud sinna üles ronida, istusin all, digikas käes ja valmis pildistama...kujutate ette mind selles poosis nii umbes pool tundi, sest just nii kaua Kaia seal mõtles ja kaalus, mis asendis ja kuidas hüpata :D Aga lõpuks tegi ära ja sain laheda pildi. 

North Shore- kõige ilusama liivaga rand, mida seni näinud olen

Jõudsime koju umbes kell kaheksa. Väsimust ei olnud kohe üldse. Peaaegu kõik meie korterist tahtsid minna Wallmarti poodi (see kuskil poole tunni jalutuskäigu kaugusel). Osad tahtsid minna bussiga, me neljakesi mõtlesime, et mis me ikka raha raiskame (saame selle asemel jäätist osta) ja läksime jala. Jõudsime oma tänava otsa, kui üks hiiiigel maastur pidas kinni ja kaks mittekohalikku küsisid, kus on Wallmart. Lucky us! Saime autoga kohale. Jeeeeei. Poodi sisse jõudnud, tuli too sama autojuht meie juurde ja ütles, et see oli päris pikk tee, kas tahate tagasi ka saada? :D Läks hästi. Kui kuulsime, et saame autoga tagasi, siis mõtlesime, et saame kõikvõimalikke asju osta, mida jala ei viitsi koju vedada, aga Waikikilt kallis osta. Nii me ootasime auto juures neid nii kümne kotiga :D

Täna ärkasime alles 10.30. See vist meie rekord siin majas. Plaan minna tuberkuloosi testi tegema ja siis tööd otsima. Vaatab, kus me end kell kaks leiame :D

Job hunting

Koolitusel „Kuidas Ameerikas mitte paksuks minna“ oleks võinud ikka ära käia. Siin lihtsalt on kogu aeg meil mingid isud peal. Igasugu häid asju tahaks. Korteri keeruline lugu on veel rääkimata, aga kuna oleme olnud sunnitud tunde väljas veetma, siis käime ikka õhtuti küpsisepoes näidiseid krõmpsutamas ja Yogurtlandis imehead jäätist maitsmas. Kõht on täis, aga ikka tahaks midagi. Õnneks oleme kahe viimase päevaga, mil tööd oleme otsinud, vist kümneid km maha kõndinud ja mulle ikka läksid poes 0-suurus püksid jalga :D

Nüüd siis juba kaks päeva tõsiselt tööd otsinud. Ja see ei ole üldse kerge. Kui muu suve lõpuks inglise keeles selgeks ei saa, siis „We do not hire at the moment, but we accept your application anyway“ on küll juba selge. Kuulsime, et eestlasi siin poole rohkem, kui eelmisel suvel ja seega ka tööd raskem leida, aga ME SAAME HAKKAMA :) Ja oleme alles kaks nädalat olnud- hoiame üksteist, püüame edasi ja küll leiame.

Räägin siis vahepeal meie korteri muresid. Ühesõnaga lepingu järgi elab meid siin kaks, tegelikult aga kaheksa. Ja samas majas, meie korrusel elab ka maja mänedžer, kes on ülikarm ja konrollib, kes meil siin käivad. Ta on Avele ja Kristinile juba korduvalt helistanud ja käis ka ukse taga riidlemas. Nii jäigi siis jutt, et alati kui „sõbrad“ (ehk siis meie) külla tulevad, peab kumbki, kas Ave või Kristin kaasas olema. Ja nüüd me siis klapitame oma aegasid. Kristin ja Ave jooksevad iga kord meile vastu, kui tahame tuppa tulla ja viivad meid alla, kui tahame kuskile minna ja meie saame siis koju, kui nemad kodus. Üsna kehv variant. Täna hommikul pakkisimegi oma kompsud kokku enne, kui välja läksime, kuna ei teadnud, millal koju saame. Kotis olid CVd, ujumisriided, päikesekreem, tatrasalat (igaks juhuks, kui kõht tühjaks läheb), rahakott, digikas. Igatahes kõikvõimalikud asjad ja nii käisime siis tööd otsimas :D Hommikul kell 9 läksime kodust ära ja kell 6 tulime koju J Tark tüdruk Kersti ei pannud hommikul päikesekreemi ka peale ja nüüd ära põlenud ninaga nagu kloun. Loodame, et mõtleme varsti midagi välja ja saame normaalselt elada :D

Kell 6 läksime tööle ja töötasime veel kolm tundi, jube jahe oli. Täna vist ongi esimene päev siin, kui külm on. Üsna kehv ilm on olnud- sadanud ja tuul. Jaanipäev hakkab lähenema. Hommikul oli päris jahe, aga päeval oli karastav vihm väga hea. 

 

Kolmas palm vasakule

Naudime õhtuseid rannamõnusid

Aloha, kallikesed! Pole mõnda aega jõudnud siia, et teile teada anda, kuidas meil läheb. Püüan meenutada, mis kõik juhtunud on. Kaia kirjutas viimati, kuidas tööd saime. Noh jah...kuidas öeldaksegi, mis kergelt tulnud, see kergelt läinud :D Seda tööd meil enam ei ole, mitte, et oleksime kinga saanud, aga otsustasime ise lahkuda. Peale minu ja Kaia olid sinna kaks eesti tüdrukut ja kaks eesti poissi ka tulemas. Olime jõudnud seal kaks päeva käia, midagi väga ei õppinud, kuna seal töötajaid ei olnud ja väidetavalt Edward alles hakkas sellele kohale jalgu alla saama. Esimesel päeval ostsime töövormid, terve teise päeva koristasime. Teise päeva õhtul oli meie korterikaaslased skypekõne ühe eelmisel aastal käinud tüdrukuga. Temalt kuulsime jubedaid jutte Edwardist. Otsustasime järgmisel päeval minna ja koht üles öelda, kuna meil ei olnud veel lepingut sõlmitud. Väike kahtlus oli kogu aeg sees olnud, selle pärast hakkas kohe kergem. Küll aga peab nüüd tõeliselt töö otsingutega alustama. Samal päeval käisime Kaiaga mõnes kohas ka küsimas ja täitsime applicatione- saime tunda, kui kaua nende täitmine aega võtab. Midagi lootustandvat ei leidnud, kui siis saime ühe numbri ja koha, kuhu esmaspäeval läheme. Nemad pidavad kogu aeg töölisi vajama- mustalt. Asi seegi, saab flaikude töö kõrvale veel miskit.

Sedasi viis ülemus meid tööriideid ostma. Kaia istus ees, mina seal :D

Ahjaa...Kaia sai ka oma flaikude töö tagasi, õnneks :) Ükspäev helistas Magdyle, et oma viimast raha kätte saada. Said kokku ja Magdy kutsus ta tööle tagasi :) Uskumatu. 

Mis siis veel...eile käisime Chinatownis...see nagu turu moodi koht. Tundus väga suur olevat, aga kuna meil oli aega kuskil tund ja viisteist, siis kõiki kohti läbi käia ei jõudnudki. Saime hunnikus puuvilju ostetud- kõikvõimalike asjade järgi on isud.Sõime terve ananassi ära :) nii hea oli. Kodus ootavad veel banaanid, õunad, mountain appelid, mangod sõime juba ära :) Jube hea 

Täna käisime kohaliku Farlyga west-sideil. See oli nii lahe trip lihtsalt. Nägime Pearl Harbori, piraatide laeva Black Pearli ja ronisime mäe tippu ja vaatasime päikeseloojangut. Väga lahe laupäev oli. Õhtul veel rääkisime empsi, papsi, kevini ja kerlioga skypes :) Nii hea oli teid näha ja teie häält kuulda:) Meil on palju palju palju pilte ka, we will upload soon :)

Jätsime nime meelde ja plaanime endale ka sellise soetada. 

Kui nii vaadata, siis ei olegi Hawaii Ameerika mandrist kaugel :)

Pearl Harboril käidud

Kujutate ette? See on Black Pearl "Kariibimere piraatidest"

Üritasime koju lükata

West Coast

Isegi, kui seda päriselt näha, ei usu oma silmi. Seisaks nagu suuuuure maali ees

Niiii ilus!

Kohe jõuame mäkke

Ilus lõpp ilusale päevale.

NB! Siin meie kodukandis, ehk siis turistipiirkonnas, on väga palju turiste, seega väga palju hiinlasi ja jaapanlasi. Kerdo ilmselt siin elada ei saaks :D :D

Esmaspäeval hakkame tööd otsima, elasin juba töö rolli siss

Kaia saab kinga!

Meie hakkamae kunagi jäätisevabrikut juhtima. Mmm...jäätis on lihtsalt nii hea...sööks seda lõpmatueni:)

Esmaspäevane päev, otsustaime sellel hommikul kaua magada. Aga nagu ikka, Kaia kobistab juba varakult üleval. Tundsin, et see on päev, mil ma tahan päeva alustada kodustega suheldes. Hommikupooliku veetsin ma kohvikus skypes suheldes. Kersti tuli mulle hiljem järgi, selleks ajaks oli üks kohalik minu korvaloleva tooli kinni pannud. Kohaliku käest sain kõige suurema ostukeskuse aadressi ja pärast lõunaööki läksime Kerstiga ostukeskut avastama.  Seal oli üks täiega lahe juuksurilett, kus töötas üks indialaest stilist. Tal olid seal nii head tooted ja samas ka väga väga kallid. Kersti ostis endale sirgendaja. Minule tehti tasuta soeng, pandi pikendused ja tehti lokid. Kutt tahtis nii väga, et ma need pikendused ära postaksin, ta pakkus mulle isegi, et aitab mind oma jootrahaga, aga kahjuks on 180 dollarit minu jaoks ikkagi väga suur raha. Kuigi jah, tema ei saanud aru, et miks see minu jaoks nii kallis on.

ukulele

Õhtupooliku olime kerstiga tööl, jagasime flaireid. Nyyd tuleb päeva kõige parem osa. Kaia lasti töölt lahti. See on ikka hull olukord, siiamaani ajab see mind lihtsalt naerma. Lugu oli selline, et jagasin flaiereid ..... hotelli ees. Minu juurde tuli mees ja pakkus tööd. Vahetasime paar kiiret sõna, leppisime kokku, et saame pärast tööd kokku, istusime korraks kiviaiale, et oleks mugavam tel nr kirja panna ja jätkasin kiiresti tööga. Järgmisel hetkel hüppas hotellist välja mu boss, kiskus mul flaierid käest ja ütles, et ma ei tööta enam tema heaks. Et ma olen ebaaus inimene ja ta mulle eilse töö eest raha ei anna, saan selle kahe nädala pärast. uskumatu, mulle pole kunagi varem keegi öelnud, et ma pole aus. Seda olukorda nägi pealt ka see tööandja. Järgmisel hetkel kõndisin ma tänaval ja ei suutnud otsustada, mida teha. Koju ka ei tahtnud minna. Ahjaa, läksin poodi ja ostsin  siidrit, lobisesin kerstiga ja istun randa. Teel randa tuli mulle uus tööandja uuesti vastu ja vabandas, et ta mulle sellise olukorra tekitas. Ta näita mulle oma kahte kohvikut, lobisesime ja jõime coca colat. Järgmiseks päevaks sain kaheksaks tööle.

„Are you two alive!“

See on see pidulik päev, millal me kolisime oma koju. Koju kolimist pidi ju kuidagi tähistama ka. Tüdrukuid on meil korteris kuus, varsti tuleb kaks juurde. Õhtul hakkasime rummi jooma, rummi nautisime rannas. Lihtsalt nii lahe on ookeani ääres istuda ja kohalikega lobiseda, õhk on nii soe ja rannas sõidavad ATV-d ringi, kohalik politsei sulgeb ranna iga päev kella kahest öösel. ATV-ga sõitu ei saanud  ja meil tuli mõte, et võiks ikka välja ka minna. Helistasime Kaidole, et mis nemad teevad. „MadDogs, poisid on MadDogis!“ Seadsime sammud sinna. Kuna Kristin on alles 20 ja vanusepiirang on siin 21, siis ta pidi kahjuks koju minema. Järgmine päev ärkasime vara,läksime flaikusid jagama. Õhtul flaikusid jagades olime nii väsinud, jagasime lehekesi ilmad pilukil. Sulandusime häästi massi, siin on palju jaapanlasi:D

Lihtsalt teile teadmiseks..... me oleme niiiii põlenud :D See on lihtsalt uskumatu, kuidas päike siin kõrvetab. Üleeile käisime basseini ääres ja saime ikka natuke päikest ka. Eile, kui mõlemad tööle läksime (hommikul kell kaheksa), põlesime täiesti ära. Okei, Kaia töötas päikese käes, arusaadav. Aga mina olin varjus need kaks tundi :D ja õhtul olid sellised randid õlgadel, et jube, nii valus on :D :D Täna peakski kohalikku päikesekreemi ostma. Või õigemini tahaks seda spreid, mida vaatan, et kohalikud kasutavad :)

Täna tuleb meile korterisse üks uus. Otsime talle madratsit hetkel :)


 Niiet ma lippan.

Aloha!

Täna, 9. juuni  kolisime oma koju:)
Meie aadress:
222 Kaiulani Avenu, 402
Honolulu
HI 96 815
Hawaii

Hommikune tööots ja väike lebo basseini ääres:)

Aloha, aloha. Kaia jõudis ka blogisse:) Eile oli siis meie esimene täispikk päev Hawaiil. Päev oli väga teguderohke ja möödus kiiresti. Uskumatu, meid oli korteris 10. Me magasime köök-elutoas, kus toimus palju siblimist ja jutustamist. Meid Kerstiga see ei seganud, me olime lihtsalt nii väsinud ja magasime 11-ni. Ma ei tea kas öö jooksul üldse külge ka keersime:) Sõime hommikuks oma MC-i juustueine jäänuseid ja läksime kohvikusse Interneti otsingutele. Pärastlõunal tegime oma esimese poekülastuse tõisisesse Ameerika toidupoodi, kust saab kõike megakogustes, nt mune 60 tk, piim 3,5 l jne... Raul, Märten, Kaido ja Virko käivad tavaliselt kohvriga poes. Alguses tundus see meile naljakas, aga kui poes sai käidud ja hakkasime tagasi koju kõndima, siis nägime, et nende toidukoguse puhul on see väga vajalik.
Eile oli minu esimene tööpäev. Jagasin hotelli ees 3h flaiereid. Kersti tegi samal ajal linnatiiru ja otsis usinasti tööd. Tänavatel jalutades ei pääsenud ta küsimusest, "Do you have a husband or something?". Kersti kiire ja konkreetne vastus oli "yes, I have". On ikka väike valevorst küll:)  Mine sa tea, oleks v-b saanud ilusad pulmad Hawaiil:D

Boss oli mu tööd pikemat aega jälginud (minule muidugi teadmata). Ta tuli minu juurde ja ütles, et talle meeldib kuidas ma oma tööd teen. Kutsus mind järgmise päeva hommikuks ka tööle. Tegime Kerstile ka reklaami andsin Kerstile pataka flaikusid kätte, Kersti hakkas jagama. Ma vajusin vaikselt kõrvale, läksin bossi juurde ja tutvustasin eemalt oma sõbrannat. Järgmiseks päevaks sai Kersti ka flaikusid jagama. 


Tööpäev sai kl 9 läbi. Seejärel oli vaja kokku saada tüdrukutega, kellega ühte korterisse plaanisime kolida. Leppisime järgmiseks päevad asjad kokku, klattisime rahad ning läksime oma ajutisse elukohta. Õhtu lõppes meil ööklubis Frog. Siiani ajab mind naerma Märteni kujutlus minu vestlusest ameeriklasega. Märten lausub: "Ma kujutan ette sinu kõnelust selle kutiga, kutt tuleb sinu juurde ja ütleb, you are very beautiful girl. Sina naeratad talle ja annad talle kätte digika ning palud meist kõigist pilti teha. Mees muigas isegi oma ebaõnnestunud külgelöömise üle". Sry, ma ei tahtnud olla ebaviisakas. Lihtsalt nii väga oli seda pilti vaja.
Õhtu lõpetas väike rannatiir. Kl 4 sai tuttu, hommikul kell 8 tööle.

Aloha!

Welcome to Hawaii!

Palmide all

Nii, nüüd siis lõpuks kohal :) Esimesel päeval, kui kohale jõudsime, viisime asjad korterisse, sõime (mäkis loomulikult- Welcome to America), nautisime Hawaii õhku (see on hoopis teine, kui Eestis), ujusime ookeanis (need lained!!!), tegime uued tel nr.

Öösel magasime nagu väikesed beebid, olime ikka nii väsinud :) Nüüd istume kohvikus ja joome Iced coffeed :) Mõnus.

Loodame, et saame kahe lätlasega ühendust, kes ka korterit otsivad ja ootame rohkem eestlasi siia, et nad meiega kampa lööks :)

Pilte kahjuks veel näidata ei saa, kuna ei ole jõudnud neid arvutisse panna... Aga uskuge mind, te tahate neid juba näha :D Kui sa kujutad ette midagi vägavägaväga lahedat, siis Hawaii on VEEL lahedam! :)

Aloha!

Elu lennujaamas

Nüüd meil lennujaamas telkimiseks jäänud veel kuskil poolteist tundi, siis peaks lennuki peale saama. Õudukas..siin võiks wifi olla :D oleme maganud kuskil tunnike kumbki, ma pakun. Kui sedagi. Magades hakkas veelgi külmem seal akna all. Tundus, et leidsime lennujaama kõige külmema nurga, kus ööbida, sest hommikul kuskil nelja paiku, kui chek-inid avati, avastasime, et teiselpool oli soojem :D jee. Aga lahe on siin pesitseda, hommikul ärgata, vaadata, kuidas Chicago ärkab, ennast lennujaama WCs korda sättida, kaarte mängida, kaartidega üksteisele ennustada, süüa, kohvi juua ja patsi punuda.

Vedas, et meil kaardid kaasas olid :)

Aga tegelikult meil ikka on vedanud. Kui Varssavis saime Business classi väravatest läbi, siis nüüd siin Chicago chek-ini automaat ütles meile, et me pagas maksab 35 doltsi. Meie teadsime, et meie pagas on juba lennupiletite hinna sees. Ütlesime seda ka hästi sõbralikule tädile, kes meile appi tuli. Tema läks leti taga oleva naise juurde ja ütles meile...minge sinna, tema aitab teid läbi. Saime ilma maksmata :)

Honolulu lend läks hästi- kestis üheksa tundi, millest me enamus ajast magasime. Mõnus. Kahju, et sellel reisil süüa ei pakutud. Aga jälle näidati seda sama kuidas-lüüa-hiidsisalik-nokauti filmi :D Selle osani me seekord ei jõudnud.

Viiname lend kolmest lennukist kõige uhkemas :)

Maiasmokk

Ja ega Kerstigi alla jää :)

Partners in crime

Muljetasin veitsa Chicago lennujaamas samal ajal, kui Kaia magas tagumik püsti. Kuna sealkandis tasuta Wifit ei tunnistata, siis postitan alles nüüd, mil oleme juba ühe öö Hawaiil veetnud.

Varssavi reis möödus küll väga kiiresti! Esimene emotsioon oli „Nagu Tivoliis!“ :D Aga siis olime juba õhus ja tunne oli nagu sõidaks bussiga väga siledal teel. Rääkisime Kaiaga juttu, lugesime, nautisime vaadet ja jõime veini. Mõnus oli. Mingit hirmu ega suurt ärevust ei olnud.

Ega päris sekeldusteta lendamine olekski igav. Kui Poolas lennuki pealt maha saime, siis mõtlesime, kas minna chek-ini või mitte, sest pagasi saatsime otse Chicagosse ja saime justkui pileti ka Tallinnas kätte, aga Tallina teenindaja ikka ütles, et peame chek-inist läbi käima. No läksimegi siis. Väga imelik oli...kuskil kella ega midagi ei olnud. Leidsime oma putka üles, sealt saatis chek-ini mees meid turvakontrolli, kuna ta ei saanud päris hästi meist aru ja meil olid ju piletid olemas. Läksime siis väga pikka järjekorda, endiselt ei teadnud, mis kell on. Olime mõnda aega seal juba seisnud ja oodanud, kui äkki nägin kella...15.42, vaatan oma piletit „Boarding time 15.40!“ „KAIAAA!!“ Kaia jooksis tagasi selle onu juurde, kes me pileteid kontrollis, too soovitas Business classi alt sisse minna, sealt saab kiiremini. Läksimegi siis. Tuli see pagana kotikontroll ja turvaväravad. Küsisime ühe pisikese titaga naise käest, kas võime enne teda minna, näitasin piletilt lennu aega. Too lubas lahkelt, ütles veel, et peame kiirustama. Kiirelt vöö maha, asjad kasti ja turvaväravast läbi. Gate 16, kuhu minema pidime, oli kuskil lennujaama teises otsas...kui Heliniga rääkisin, et esmaspäeval oli mu viimane jooksmine kodus, siis nüüd sain kottidega Poola lennujaamas kihutada. Jõudsime siis 16nda ärava juurde ja mida?... lennuk hilines ja hullult pikk järjekord ootas, lennuni oli päris palju aega ja see polnud ju väljumise aeg, mida vaatasime... boarding time, chikitas :D Nali naljaks...see sama naine lapsega tuli sellele samale Chicago lennule...PIINLIK, oi kui piinlik oli :D Aga loodame, et ta sai aru. Ja lõpuks ma ei saanudki, aru kas pidime üldse sinna chek-ini minema või mitte :D Oleksime saanud otse selle 16nda värava juurde minna...

Kaia jäi minust veel pabereid täitma. Kui lennukisse astusin, vaatasin, et okei kohad E ja F on erinevates ridades. Istusin siis blondi noormehe kõrvale ja jäin Kaiat ootama. Kui Kaia lõpuks suutis papile tema kohal suure naeratuse ja ilustae silmadega selgeks teha, et see oli tema koht, otsustasime, et võiks ikka kõrvuti istuda. Küsisin tolle kuti käest, kas ta äkki on nõus keskmisesse ritta istuma ja õnneks oli J Saime Kaiaga akna alla kõrvuti istuda. Julge hundi rind on rasvane. Aitäh, blond poiss, kes sa meile ka lennu ajal huumorit tegid. Üldse ei tundunud, et üheksa tundi lendasime...algul lugesime, vaatasime Norra lumiseid mäetippe (tõsiselt ilus vaade oli), sõime. Hiljem näidati mingit filmi. Kui meil peaks Hawaiil mõni hiidsisalik või dinosauruse hakatis vastu jalutama, siis nüüd teame, kuidas teda nokauti lüüa :D Peale seda läks film igavaks ja jäime tudile mõneks ajaks. Aga mõnus, natuke fancym lennuk oli, kui Varssavi oma, vähe ruumi ainult magamiseks.

Ja siis me maandusimegi Ameerikas :) Jeeeeei, Chicago! Kartsin natuke tolli...jube kuri oli see tädi minu ees oleva naisega. Mõtlesin juba mõttes, mida vastan, kui küsitakse miks ma tulen siia ja kauaks ma jään jne... Aga kui mina ta juurde läksin, naeratasin ja „Helloo“ ütlesin, siis tuli tal ka naeratus suule „Oh, you speak English! Wonderful!“ Saime oma pagasid kätte, käisime tiiru õues ja leidsime omale mõnusa nurgakese. Siis avastasime, et siin pole tasuta Wifit ja et mu kohver on katki :D Great! Alguses ei võtnud väga tõsiselt, sest maandumisest oli suht palju aega möödas, enamus putkasid oli kinni ja kott ise oli ainult natukene õmblusest lahti, aga siis ikka otsustasime küsima minna. Saadeti kuskile kolmandale korrusele, öeldi, et avaldus tuleb täita. Kolmanda korruse tädi küsis, et miks nad mu sinna saatsid, oleksin alt pidanud avalduse saama :D Anyway, seal oli sõbralik tädi, täitis mu eest pm avalduse ära, ma kirjutasin aadressid, kohvri hinna (ilmselgelt hindasin üle) ja allkirja. Siis tuli üks eriti lahe tädi, uuris mis mul mureks ja, et kas Kaial ka miskit. Kui kuulis, et me koos, siis ütles selle peale „Ou I see, partners in crime?“ :D Seletas mulle ära, et nad pakuvad mulle 60 doltsi kohe või siis saan edasi kaevata, kui sellega rahul pole. Kohver külje peale veitsa õmblusest lahti (kuus aastat vana ja Haapsalu trippidega hullu retsi saanud). Muidugi ma olin rahaga nõus. Paar allkirja ja raha käes :) Pärast jutustas veel too tädi, kuidas ta tütar Honolulus ülikoolis käib ja kuidas ma seda kohta armastama hakkan.

Jõudsime Ameerikasse :D :D

Siis mõtlesime, et läheks kämpaks selle putka juures, kus hommikul chek-in on. Tuli välja, et Chicago lennujaam ikka hullult suur :D Me olime viiendas terminalis, ja United Airlines asus esimeses. Leidsime siis ühe vahva turva, kes juhatas meid rongi peale ja läksime esimesse terminali. Muide, ju need Eesti naised ikka ühed ilusad on, sest ta korduvalt ütles, kui ilusad tüdrukud me ikka oleme ja küsis, kust me tuleme :D Ja nüüd me kükitame siin esimeses terminalis, akna all. Jube külm on...aknast puhub tuul konkreetselt läbi! Ainuke dressikas ja ainuke jope seljas, pleed peal ja tukume vahetustega, nagu empsile lubatud :)

 

NB! Siin täielik vaikus (kui välja arvata koristaja, kes mõne aja tagant mööda kõnnib ja mingi asi, mis iga kahe minuti tagant hullult krigiseb ja närvidele käib). Ješš, kõigest 12 tundi lennuni. Lucky us!

Tallinna lennujaamas

Nonii....esimene check-in üle elatud :) Kõik läks hästi ja isegi mina, kes meenutas rohkem elevanti portselanipoes, kui rõõmsat tudengit, kes kohe Hawaiile lendamas, sain hakkama (tänu Kaiale muidugi!).

Väike närvikõdi oli ka. Kui Kaia hakkas prinditud pileteid otsima, siis kile vahelt tulid ainult Kaia nimelised välja :D Ja Kersti muidugi mõtles juba, et jättis midagi printimata. Aga väikese kohmitsemise järel tulid ka minu omad koti põhjast välja :D Ja kui check-ini läksime, siis selgus, et USA aadressi post code oli puudu. Ka selle leidsime kiirelt FBst ülesse. Vabandan kõikide ees, kes järjekorras ootasid :) Lisaks sellele tahtsin oma kohvri check-inist kaasa võtta :D Ega nii lihtsalt oma asjadest ei loobu :D  Kohe näha, et ma esimest korda lennujaamas :D

Nüüd istume Kaiaga oma värava taga põrandal (muideks vabu istekohti on siin umbes viiskümmend, aga meile meeldibki nii) ja ootame, et saaks Kersti esimest ja Kaia ei-tea-mitmendat lendu nautima minna.

Veel Tallinna Lennujaamas :)

Kohe, kohe algab Kersti esimene lennureis :)

NB! Aitäh, Priit ja Kaarel lõbusa sõidu eest lennujaama :)

Jällekuulmiseni!