Between the two hills...

Hey-hey kallid blogi lugejad. Kui teil on jaan juba peetud ja parandate  oma päid, siis meie teeme alles ettevalmistusi jaaniõhtuks.

Täna ärkasime Kerstiga varakult, mõtleime, et ei saa lasta päeva niisama raisku minna, võiks veits raha ka teenida. Hommikul jagasime kaks tundi flaiereid. Pärast flaiereitööd tegime pisikese netitiiru, saatsime mõned avaldused ning seejärel kiiresti kiiresti koju pesema, pakkima ja süüa tegema. Söök, jook ja soojad riided kotis kiirustasime bussile. Tahtsime jõuda eelviimasele bussile, et kohalejõudmises kindel olla. Kuna eestlasi on siin Waikikil palju, siis pidime arvestama sellega, et buss võib olla nii täis, et kõik ei mahu peale. Nagu Ameerikale kohane, jäi buss pool tundi hiljaks. Hüppasime oma kopmsudega bussi ning reis Makapuu beachi võis alata. Oleks te kohalike nägusid näinud. Kui muidu on eestlasi ikka vähemuses, siis nüüd vallutasid eestlased liini nr 23. Buss oli täis eestlaste mula, kohalikel ei jäänud muud  üle kui leppida vastusega, et me oleme eestist. Muideks siin me ei peagi väga tihti seletama inimestele kust me oleme. Tihti tullakse ligi ja öeldakse, et sa oled eestist jah. Eesti keel ja eesti inimesed on nende arvates väga kenad.

Randa jõudes avanes väga ilus vaade. Me olime rannas, mis asus mägede vahel, lained olid väga suured ja eemal meres paistsid pisikesed saared. Osad eestlased läksid ujuma, aga lained olid nii suured, et ujumisemõtted läksid kohe peast. Tegime tüdrukutega kiired pildid ja seejärel seadsime laagriplatsi üles. Need mäed ja pilved ja kuu ja lained, see oli kõik lihtsalt nii ilus. Raske on seda kirjeldada, nii oleks tahtnud seda jäädvustada, aga pildile kahjuks ei jää kõik nii ilus, nagu oma silmaga nähtu. Üks kohalik tegi meile lõkke ning tants ja trall võis alata.
Olime igaks juhuks viinerid kaasa võtnud, me ei teadnud, kas seal saab grillida või ei. Igaljuhul leidsime "naabrite" põõsa alt grilli, mis oli isegi üsna soe veel. Viskasime oma vinkud peale ja saime ikka jaanipäevale kohaselt grillvorkti ka süüa. Oleme üsna vähe liha siinolles söönud. Grilli juures olid küpsetatud grillkana. Me rääkisime, et "Oooo, keegi on kana küpsetanud". Nii hästi lõhnas. Lahked "naabris" ütlesid, et võime need ära süüa, keegi vist ei taha. Ja nii me siis nende maitsvat kana proovisime, või noh sõime :D
Ühed leedukad tahtsid ka peole tulla, aga nad olid autoga ja ei teadnud, kuhu tulla. Nad helistasid meie Kristale, aga ta ei osanud selgitada ja Krista andis Kaiale, et las ta seletab. Kaia, nagu alati joogise peaga, oli muidugi nõus. Ja nii ta siis seletas "We are here, between two hills, you know!" See oli lihtsalt nii naljakas, et veel hommikul visati selle üle nalja, et kui keegi peaks meile autoga järgi tulema, siis ütleme, et oleme siin kahe mäe vahel. No tal oli tegelikult ju õigus, aga kahjuks/õnneks pole need kaks mäge siin Hawaiil ainukesed, et selle järgi meid üles leida :) Ja nii jäidki leedukad jaanipeost ilma.
Isekeskis on nii palju nalju, mis selle õhtuga meenub, aga kui hakata siia kirjutama, siis te kindlasti vaataksite, et mis me siin kokku kirjutame :D sest sellest ei saa nii aru. 

Kui lõbus osa sai läbi ja inimesed ära väsisid, siis sättisime end üksteise kõrvale külg-külje kõrvale magama. Uskumatu, me magasime lageda taeva all ja liival. Ma ei taha isegi mõelda sellele, mis elukad meist kõik seal üle  jooksid  :) Nagu õigele jaanilaupäevale kohane, ei saanud me ka sel korral ilma vihmata. Kui me silmad lahti tegime, siis sadas vihma. Deem , kui külm ja rõve oli olla. Järgmised paar tundi veetsime WC ukse ees varjuall. See oli lihtsalt uskumatu õuduste öö.  Mingi hetkel läks olemine väljakannatamatult külmaks, seal WC ees oli nii tuuline. Istuime osa rahvaga mingi aja WC, aga hais peletas meid ka sealt ära. Mingi aja pärast jäi vihmasadu järgi ning  seejärel läksime randa tagasi, otsisime endale külje, mille kõrvale end kerra keerata ning magasime tunnikese. Te ei kujuta ette seda õnne, kui kell sai lõpuks pool seitse ja me istusime kuivas ja soojas bussis. Bussitäis eestlasi sai õnnelikult koju, juhhhuuuu!

See olukord rannas oli lootusetult närune ja väljakannatamatu. Sel hetkel oli ainus soov sealt ära saada. Helistasime nii paljud kohalikud läbi, keda juba teame ja teadsime, et tuleks meile järgi. Aga kell oli juba hiline ja meie õnnetuseks oli ju ikkagi laupäevaõhtu ning rahvas pidutses ja jõi. Praegu seda olukorda meenutades polegi see enam nii jube. Oleme lihtsalt kogemuse võrra rikkamad.

Krista, Kaia ja Kersti tõrvikutega valmis jaanipäeva pidama

Leidsime endale koha

Ükskõik, kui raske meil on, meie hoiame üksteist!

Ave, Kersti, Kaia ja Kristin jaanilõkke soojust nautimas

Mis jaan see ilma grillita on. Leidsime naaberpesakonnalt grilli ja küpsetasime oma vinkusid.

Lõpuks väsisime ära ja jäime liivale puntrakesi magama. Tekke oli vähe, neid tuli jagada :)

Ükskõik, kas oleme Eestis või teisel pool maakera, ilma vihmata Jaanid ei möödu. Pärast sahmakat, märgadena veetsime mõned tunnid ranna WC seina taga prussakate seltis.

Aga liival kõik koos oli ikka soojem. Selle puu all ärkasime :)

Poole kaheksaks saime koju, kiirelt pessu ja magama. Praeguseks oleme oma pisikese uinaku ära teinud, hommikusöök on söödud ja toad koristatud. Pool viis on meil töövestlus. Kallid kodused, hoidke meile nüüd pöidlaid, sest me väga väga tahame tööle saada. Kalli teile.