Partners in crime

Muljetasin veitsa Chicago lennujaamas samal ajal, kui Kaia magas tagumik püsti. Kuna sealkandis tasuta Wifit ei tunnistata, siis postitan alles nüüd, mil oleme juba ühe öö Hawaiil veetnud.

Varssavi reis möödus küll väga kiiresti! Esimene emotsioon oli „Nagu Tivoliis!“ :D Aga siis olime juba õhus ja tunne oli nagu sõidaks bussiga väga siledal teel. Rääkisime Kaiaga juttu, lugesime, nautisime vaadet ja jõime veini. Mõnus oli. Mingit hirmu ega suurt ärevust ei olnud.

Ega päris sekeldusteta lendamine olekski igav. Kui Poolas lennuki pealt maha saime, siis mõtlesime, kas minna chek-ini või mitte, sest pagasi saatsime otse Chicagosse ja saime justkui pileti ka Tallinnas kätte, aga Tallina teenindaja ikka ütles, et peame chek-inist läbi käima. No läksimegi siis. Väga imelik oli...kuskil kella ega midagi ei olnud. Leidsime oma putka üles, sealt saatis chek-ini mees meid turvakontrolli, kuna ta ei saanud päris hästi meist aru ja meil olid ju piletid olemas. Läksime siis väga pikka järjekorda, endiselt ei teadnud, mis kell on. Olime mõnda aega seal juba seisnud ja oodanud, kui äkki nägin kella...15.42, vaatan oma piletit „Boarding time 15.40!“ „KAIAAA!!“ Kaia jooksis tagasi selle onu juurde, kes me pileteid kontrollis, too soovitas Business classi alt sisse minna, sealt saab kiiremini. Läksimegi siis. Tuli see pagana kotikontroll ja turvaväravad. Küsisime ühe pisikese titaga naise käest, kas võime enne teda minna, näitasin piletilt lennu aega. Too lubas lahkelt, ütles veel, et peame kiirustama. Kiirelt vöö maha, asjad kasti ja turvaväravast läbi. Gate 16, kuhu minema pidime, oli kuskil lennujaama teises otsas...kui Heliniga rääkisin, et esmaspäeval oli mu viimane jooksmine kodus, siis nüüd sain kottidega Poola lennujaamas kihutada. Jõudsime siis 16nda ärava juurde ja mida?... lennuk hilines ja hullult pikk järjekord ootas, lennuni oli päris palju aega ja see polnud ju väljumise aeg, mida vaatasime... boarding time, chikitas :D Nali naljaks...see sama naine lapsega tuli sellele samale Chicago lennule...PIINLIK, oi kui piinlik oli :D Aga loodame, et ta sai aru. Ja lõpuks ma ei saanudki, aru kas pidime üldse sinna chek-ini minema või mitte :D Oleksime saanud otse selle 16nda värava juurde minna...

Kaia jäi minust veel pabereid täitma. Kui lennukisse astusin, vaatasin, et okei kohad E ja F on erinevates ridades. Istusin siis blondi noormehe kõrvale ja jäin Kaiat ootama. Kui Kaia lõpuks suutis papile tema kohal suure naeratuse ja ilustae silmadega selgeks teha, et see oli tema koht, otsustasime, et võiks ikka kõrvuti istuda. Küsisin tolle kuti käest, kas ta äkki on nõus keskmisesse ritta istuma ja õnneks oli J Saime Kaiaga akna alla kõrvuti istuda. Julge hundi rind on rasvane. Aitäh, blond poiss, kes sa meile ka lennu ajal huumorit tegid. Üldse ei tundunud, et üheksa tundi lendasime...algul lugesime, vaatasime Norra lumiseid mäetippe (tõsiselt ilus vaade oli), sõime. Hiljem näidati mingit filmi. Kui meil peaks Hawaiil mõni hiidsisalik või dinosauruse hakatis vastu jalutama, siis nüüd teame, kuidas teda nokauti lüüa :D Peale seda läks film igavaks ja jäime tudile mõneks ajaks. Aga mõnus, natuke fancym lennuk oli, kui Varssavi oma, vähe ruumi ainult magamiseks.

Ja siis me maandusimegi Ameerikas :) Jeeeeei, Chicago! Kartsin natuke tolli...jube kuri oli see tädi minu ees oleva naisega. Mõtlesin juba mõttes, mida vastan, kui küsitakse miks ma tulen siia ja kauaks ma jään jne... Aga kui mina ta juurde läksin, naeratasin ja „Helloo“ ütlesin, siis tuli tal ka naeratus suule „Oh, you speak English! Wonderful!“ Saime oma pagasid kätte, käisime tiiru õues ja leidsime omale mõnusa nurgakese. Siis avastasime, et siin pole tasuta Wifit ja et mu kohver on katki :D Great! Alguses ei võtnud väga tõsiselt, sest maandumisest oli suht palju aega möödas, enamus putkasid oli kinni ja kott ise oli ainult natukene õmblusest lahti, aga siis ikka otsustasime küsima minna. Saadeti kuskile kolmandale korrusele, öeldi, et avaldus tuleb täita. Kolmanda korruse tädi küsis, et miks nad mu sinna saatsid, oleksin alt pidanud avalduse saama :D Anyway, seal oli sõbralik tädi, täitis mu eest pm avalduse ära, ma kirjutasin aadressid, kohvri hinna (ilmselgelt hindasin üle) ja allkirja. Siis tuli üks eriti lahe tädi, uuris mis mul mureks ja, et kas Kaial ka miskit. Kui kuulis, et me koos, siis ütles selle peale „Ou I see, partners in crime?“ :D Seletas mulle ära, et nad pakuvad mulle 60 doltsi kohe või siis saan edasi kaevata, kui sellega rahul pole. Kohver külje peale veitsa õmblusest lahti (kuus aastat vana ja Haapsalu trippidega hullu retsi saanud). Muidugi ma olin rahaga nõus. Paar allkirja ja raha käes :) Pärast jutustas veel too tädi, kuidas ta tütar Honolulus ülikoolis käib ja kuidas ma seda kohta armastama hakkan.

Jõudsime Ameerikasse :D :D

Siis mõtlesime, et läheks kämpaks selle putka juures, kus hommikul chek-in on. Tuli välja, et Chicago lennujaam ikka hullult suur :D Me olime viiendas terminalis, ja United Airlines asus esimeses. Leidsime siis ühe vahva turva, kes juhatas meid rongi peale ja läksime esimesse terminali. Muide, ju need Eesti naised ikka ühed ilusad on, sest ta korduvalt ütles, kui ilusad tüdrukud me ikka oleme ja küsis, kust me tuleme :D Ja nüüd me kükitame siin esimeses terminalis, akna all. Jube külm on...aknast puhub tuul konkreetselt läbi! Ainuke dressikas ja ainuke jope seljas, pleed peal ja tukume vahetustega, nagu empsile lubatud :)

 

NB! Siin täielik vaikus (kui välja arvata koristaja, kes mõne aja tagant mööda kõnnib ja mingi asi, mis iga kahe minuti tagant hullult krigiseb ja närvidele käib). Ješš, kõigest 12 tundi lennuni. Lucky us!